Poliitikakujundamise protsess Eestis

Poliitika arendamise protsess, millel on mitu etappi: probleemi tõstatamine, lahendus-alternatiivide loomine, hindamine, otsustamine ja elluviimine.

Reaalsuse lihtsustatud pilt, mis rõhutab protsessi loogilisust ja etteennustatavust. See on ratsionalistlik lähenemine, kus tegevused järgnevad üksteisele.

Kriitika astmelise mudeli kohta, mis viitab selle lihtsustatusele ja ebatäiuslikkusele.

Tõstatatud probleemi olemus on subjektiivne ja sõltub osapoole huvidest. See mõjutab lahenduste otsimist.

Tõstatatud probleemi osapooled, kes esitavad oma vaatenurki ja mõjuvad protsessile.

Tööplaanid, arengukavad ja strateegiad, mis kajastavad tõstatatud probleeme.

Tõstatatud probleemi näide, mis hõlmab automaksu seaduse muutmist.

Tõstatatud probleemi näide, mis hõlmab riigieelarve auditeerimise probleeme.

Probleemi tõstatamine ja päevakorda võtmine tähendab, et see hakatakse reaalselt lahendama.

Eelarve, ÕK ja riigikontrolöri ettekanded ning EL asjad on kohe automaatselt päevakorras.

Koalitsiooni toetus, teema olulisus ja konfliktsus, samuti ajastamine (poliitika aken) mõjutavad, kas teema saab päevakorda.

Selle eesmärk on alustada konsultatsiooniprotsessi ja koguda arvamusi teatud teemal.

Sellega tehakse tegevuse ettepanekud konkreetses valdkonnas ja püütakse saavutada poliitilist konsensust.

See on dokument, mis kirjeldab arengukava loomise ettepanekut.

See on dokument, mis näitab, et seaduseelnõu on plaanis välja töötada.

Väga kiireloomulise seaduseelnõu puhul ei ole väljatöötamiskavatsus vajalik.

Protsess, mille käigus volitatud organisatsioon teeb otsuse, millele järgneb vajadusel avalikustamine.

Poliitilised dokumendid, mis seavad eesmärke ja strateegiaid riigi arenguks.

Dokumendid, mis sätestavad reegleid ja piiranguid mootorsõidukite kasutamiseks.

Riigikogu protsess, mis hõlmab eelnõu algatamist, selgitamist, komisjonides läbivaatamist, arutelu ja hääletamisi.

Esitatud dokumendid ja arutelud Riigikogu menetluse ajal

Eelnõude koostamise protsess, mis hõlmab eelnõu ettevalmistamist, eelnõu koostamist, kooskõlastamist ja valitsuse heakskiitmist.

Oluliste osapoolede, näiteks ministeeriumide, kohalike omavalitsuste ja huvigruppide kaasamine seaduseelnõu loomise protsessi. See aitab otsida eelnõule legitiimsust ja lahendada võimalikke konflikte.

Eelnõu poliitilise sobivuse hindamine ja seletuskirja koostamine. Kooskõlastamine eelnõu infosüsteemis, mis võib viia juba otsuseprotsessi faasi.

Õigusaktid, mis reguleerivad üldisi korda ja põhimõtteid. Näiteks seadused, valitsuse ja ministri määrused.

Õigusaktid, mis täpsustavad poliitika elluviimise protseduure. Näiteks kohalike omavalitsuste rakendusaktid.

Seaduse paragrahv, mis annab volitused kehtestada konkreetseid reegleid.

Ebatäpselt sõnastatud volitusnorm, mis annab liiga palju vabadust otsuste tegemisel.

Andmete pidev kogumine programm ja selle lahendusprobleemi kohta, sageli osa aruandlusest.

Hinnatakse programmi eesmärkide saavutamist, oluline osa poliitikatsüklist.

Teenistuslik ja riiklik järelevalve, kohtukontroll, Riigikogu kontroll, õiguskantsler, Riigikontroll ja poliitika sihtgrupp tagasiside läbi meedias.

Järelhindamise tulemused võivad algatad uut poliitikatsüklit, sageli tehakse inkrementaalseid muudatusi poliitika kohandamiseks.

Riigikogu koduleht annab ülevaate protsessist, osapooltest, võimalikest eriarvamustest.

Riigikogu roll seaduseeltoote algatamisel hõlmab mitut tegutsejat ja protsessi: riigikogu liikmed võivad algatada, fraktsioonid ja komisjonid osalevad arutelus, Vabariigi Valitsus (VV) võib algatada, aga prezident saab presidendi seaduse muutmise protsessi käigus muuta.

Eellõu läbimine Riigikogus toimub kolmes lugemises. Igas lugemises arutatakse seaduse sisu ja muudetakse seda vastavalt komisjonide ja fraktsioonide arutelule. Hääletus toimub enne ja pärast muudatuste teostamist.

Seaduse elluviimine hõlmab mitmeid olulisi etappe: korraldusaspektid (protsessid, ressursid), tõlkimine tavakeelde (inimestena arusaadavaks), rakendamine (teenuste pakkumine) ja rakendajate määramine (ametnikud, asutused, KOV).

Kaalutlusõigus ehk diskretsioon on ametnikele antud võimalus teha otsuseid olukordades, kus seadus ei anna täpset juhist. Näiteks liiklusseaduses on lubatud sõidukiiruse ületamisel erinevad karistused olenevalt ületatavast kiirusest.

Eellõude vastuvõtmine ja elluviimine on ainult osa poliitikakujundamise protsessist. Seadused vajavad sageli täiendavaid rakenduseeskirju ja regulaarseid hindamisi. Läbi VV ja Ministeeriumide (Min.) antakse välja määrusid, mis täpsustavad seaduse rakendust. Seega on poliitikakujundamine pidev protsess, mitte ühekordne sündmus.

Kui seadus on jõustunud, on selle elluviimise eest vastutavad erinevad asutused ja isikud - ametnikud, ministrid jne. Nende tegevust reguleerivad seadused ja määrus, millel on aga tihti mitmeid tõlgendusi. Seda tõlgendamisvabadust nimetatakse diskretsioonõiguseks.

Riigikogu ja Vabariigi Valitsus (VV) on poliitikakujundamises teineteisega tihedalt seotud. VV algatab seaduse eelnõud ja Riigikogu vastutab nende vastu võtmise eest. VV-l on aga alati võimalik seda ettepanekut muuta või uuesti algatada. See tekitab pinget poliitiliste poolte vahel, sest igal pool on oma huvid.

Usaldushääletus on viis Riigikogu tegevuse hindamiseks, seaduste vastuvõtmiseks ja kriitika avaldamiseks. Kui ministrid ei tööta hästi või ei tegutse rahva huvides, on võimalik neile usaldushääletus anda. Kui usaldust pole piisavalt, siis valitsus langeb.