Sissejuhatus juhtumiuuringutesse spordis ja treeningutes

Sissejuhatus üksikjuhtumi uuringutesse spordis ja treeningutes

• Peatüki eesmärk on tutvustada üksikjuhtumi uuringute põhimõtteid, kirjeldada erinevaid uuringu tüüpe ja selgitada, kuidas need saavad panustada teadustöösse ja praktikas.
• Uuringute eesmärk on teadmiste suurendamine. Sellele eesmärgile vastavad üksikjuhtumi uuringud, mis täiendavad spordi- ja treeningualast kirjandust, toetudes peamiselt traditsioonilistele grupiuuringutele.
• Üksikjuhtumi uuringuid käsitletakse peamiselt psühholoogilisest vaatenurgast, mis on kooskõlas spordi- ja treeningupsühholoogide taustaga. Põhimõtteid saab rakendada teistes valdkondades nagu treenimine, biomehaanika, füsioloogia ja toitumine.
• Selles peatükis selgitatakse üksikjuhtumi uuringute tähendust, tutvustatakse erinevaid uurimustüüpe, tuuakse näiteid inimkäitumise mõistmisest ja sportlikust tegevusest ning arutletakse nende uuringute kasutegurude üle.

Mis on üksikjuhtumi uuring?

• Üksikjuhtumi uuringutes kogutakse andmeid tavaliselt ühelt osalejalt, et uurida muutusi, mis tekivad ühe või mitme muutuja mõjul.
• Üksikjuhtumi näide hõlmab tennise treenerit, kes uurib positiivse tagasiside mõju mängija enesekindlusele
• Psühholoog võib olla huvitatud piltide ja positiivse enesesisenduse mõjust noorsportlase ärevustasemele.
• Grupitasemel uuritakse tulemusi, kus üksikjuhtum on tuvastatav rühm, näiteks spordimeeskond või treeningrühm. Näiteks otsustab treeningujuht uurida, kas treeningtunnis motivatsiooni pakkumine suurendab osavõttu.
• Mõnikord kasutatakse mitme baasjoone disaini, kus andmeid mitmelt osalejalt (tavaliselt kolmelt-neli) esitatakse eraldi. Sarnaste muutuste ilmnemine tugevdab järeldusi efektide kordumise tõttu.
• Üksikjuhtumi uuring keskendub peamiselt sellele, mis juhtub ühe inimesega, mis muudab selle problemaatiliseks teadlastele, kes on koolitatud grupi võrdluste loogika alusel.
• Eesmärk on näidata, kuidas üksikjuhtumi uuringud saavad oluliselt kaasa aidata spordi ja treeningute kirjandusele. Neid saab efektiivselt, rangelt ja teaduslikult kasutada spordi- ja treeningute kontekstides.
• Laiendatakse varasematele panustele Bryan (1987), Hrycaiko ja Martin (1996), Jones (1996), Mace (1990) ja Smith (1988).
• Enne kui kirjeldatakse, mis üksikjuhtumi uuringud tegelikult on, arutletakse lühidalt juhtumiuuringute üle. Juhtumiuuringuid peetakse sageli üksikjuhtumi uuringuteks; aga juhtumiuuringutes on tehtud vaatlusi kontrollimata ja ebasüstemaatilistel tingimustel.
• Paljud spordi ja treeningu valdkonna inimesed kasutavad intuitiivselt juhtumianalüüsi lähenemist. Näiteks käis jalgpallijuht Roy Keane 2008. aasta suvel Uus-Meremaal, et jälgida, kuidas All Blacks ragbimeeskond valmistus võistlusmängudeks.
• Juhtumiuuringuid on palju ka spordikeskkondades, kus populaarses meedias ja võimlate reklaamides on arvukalt näiteid inimestest, kes on saanud kasu oma treeningutegevuse suurendamisest. See näitab, et paljud inimesed usuvad, et juhtumianalüüsid võivad valgustada ja motiveerida. Lühidalt, üksikisikute ja organisatsioonide mitteametlik uurimine juhtumianalüüsidena võib illustreerida arusaamist ja arengut spordis ja treeningutes.
• Üksikisikute juhtumianalüüsid on teaduslikus kirjanduses hästi esindatud. Need on stimuleerinud praegust arusaamist inimkäitumisest ja toimimisest.
• Paljud psühholoogiaõpilased on teadlikud õnnetusest, mille all kannatas Phineas Gage 1848. aastal (vt Macmillan 2000). Ta töötas ehitusjuhina, kui õnnetusplahvatus surus talle raudvarda läbi vasaku põsesarna, läbi otsmikusagara ja pealaest välja. Otsmikusagara oluline roll väljendus Phineas Gage'i isiksuse hilisemas muutuses, eriti tema sotsiaalsete oskuste halvenemises.
• Juhtumiuuring kirjeldab sündmust ja tulemust, kuid ei võimalda katse läbiviijal kontrollida ühtegi seotud muutujat.
• Oluline näide juhtumianalüüsist spordis ja treeningutes tuleb Vealey ja Walteri (1994) tööst, kes intervjueerisid olümpiasportlast Darrell Pace'i tema lähenemise kohta võistlustele. See juhtumianalüüs edukast olümpiavõitjast andis väärtuslikku teavet oluliste aspektide kohta, nagu kõige tõhusamad treeningrežiimid, psühholoogilised strateegiad ja nende arendamine. See on kirjeldav juhtumianalüüs ja on võimatu kindlaks teha, millised aspektid aitasid Darrell Pace'il olümpiamängudel edu saavutada.
• Sündmuse muutmiseks tehtud juhtumianalüüsi näiteks spordis toodi välja Mace, Eastman ja Carroll (1987) olümpiavõimlejaga. Juhtumianalüüs on atraktiivne, kuna see kirjeldab, kuidas psühholoogilist sekkumist kõrgetasemelise sportlase aitamiseks rakendada. Eriti huvipakkuv on sekkumise struktureerimine, mis hõlmab koolitusfaasi (1. seanss), oskuste omandamise faasi (2–6 seanssi) ja kasutusfaasi (7–12 seanssi). See illustreerib, kuidas psühholoogilisi oskusi saab tutvustada, omandada ja võistlusareenile üle kanda. Sellegipoolest on teatud piiranguid, näiteks ei ole võimalik üheselt kindlaks määrata, kas positiivse muutuse tulemuseks oli sekkumine ja milline oli selle muutuse olemus, samuti ei mõõdetud ärevust. Võistluse tulemuste võrdlust ei tehtud enne ja pärast sekkumist, et teha kindlaks, kas kasutatud tehnikad tekitasid tegelikult tähendusrikka muutuse. Lühidalt öeldes puuduvad Mace jt (1987) uuringul objektiivsed sekkumiseelsed ja -järgsed andmed, mis muudab sekkumise mõju täpse kindlaksmääramise keeruliseks.
• Juhtumianalüüsidel puudub vajalik kontroll ja täpsus, et teha andmetest kindlaid järeldusi. Sellele vaatamata on neil endiselt võime illustreerida, harida ja valgustada

Üksikjuhtumi uuringute disainid

• Nagu selgitatud, on juhtumianalüüsid kirjeldavad meetodid, millel puudub piisav eksperimentaalne kontroll, et välistada sisemise ja välise kehtivuse ohud. Seetõttu ei saa juhtumianalüüsi pidada uurimismeetodiks; aga ühe osalejaga on võimalik teha range uurimisprotsess.
• Näiteks tegi saksa psühholoog Hermann Ebbinghaus mõned varasemad mäluteemalised uuringud (Ebbinghaus 1964). Ta uuris tegureid, mis mõjutavad mõttetute silpide meeldetuletamist (nt juz, gof). Ebbinghaus manipuleeris muutujatega (nt mõttetute silpide hulga) ja protokollis rangelt tulemuse. Seega koguti andmed ühelt osalejalt - temalt endalt.
• Ebbinghausi uuringud andsid fundamentaalseid mälupõhimõtteid, mis on tänapäevalgi üldiselt aktsepteeritud. Sarnast rangust saab kasutada ühe osalejaga (või grupiga) uurimisel, võrreldes eksperimentaalsete disainidega, kus kontrollgruppi võrreldakse eksperimentaalse(te) rühmaga(dega). Neid rangeid uuringuid nimetatakse üksikjuhtumi uuringuteks ja need on selle raamatu fookuses. Üksikjuhtumi uuringu abil saab uurija kontrollida sõltumatuid muutujaid või tutvustada sekkumist ja uurida mõju sõltuvale muutujale (muutujatele).
• Sportlase sihtmuutujat (nt käitumist või psühholoogilist reaktsiooni) mõõdetakse korduvalt ja luuakse algtase, et muutusi saaks uurida ravi sisseviimisel. Osaleja on iseenda kontroll, võrreldes muutusi pärast sekkumist algtaseme (kontroll) faasiga. Näiteks A-B disaini kasutamisel registreeritakse huvipakkuv muutuja (nt jõudlus, psühholoogiline konstruktsioon, näiteks hirm) algtaseme faasis (A), mida võrreldakse pärast sekkumist (B). Hirmude maandamiseks, võib psühholoog registreerida sportlase hirmuaset kaheksal võistlusel, enne nõustamist ja jälgida hirmumäärasid kaheksal järgneval võistlusel.
• A-B disainiga seotud probleem on see, et kõik täheldatud erinevused võivad olla tingitud küpsemisest (st normaalsest arengust) ja seega mitte sekkumise tõttu. Uuritavat muutujat saab mõõta A-B-A disainilt (vt 5. peatükk). Muutuja muutumisel koos sekkumise alguse ja lõpuga on võimalik olla kindel, et muutused on tingitud sekkumisest. Näiteks võiks ragbitreener olla huvitatud sellest, kas individuaalse tagasiside andmine mängija esitusele pärast iga mängu suurendab mängus osalemist. Treener oletab, et individuaalne tagasiside võib vähendada mängija liuglemist mängude ajal ja suurendada osalemist.
• Mängus osalemist saab hinnata eelnevalt määratud kriteeriumite alusel (nt söödud, pallivõtted, liiniläbimurded). Algjõudlust saab jälgida mitu mängu, individuaalset tagasisidet rakendada perioodiks, seejärel eemaldada ja uuesti sisse viia. Kui mängu kaasamine suureneb individuaalse tagasiside rakendamisel, väheneb selle eemaldamisel ja suureneb uuesti selle taasrakendamisel, näib, et individuaalne tagasiside on seotud suurenenud mängu kaasamisega.
• Mõnede sekkumiste korral (nt need, kus osalejal palutakse kasutada konkreetset psühholoogilist tehnikat või õppida teatud käitumist), ei pruugi see alati võimalik olla. Näiteks võib kognitiivse restruktureerimise sekkumise järgselt (st osaleja on süstemaatiliselt koolitatud, et mõelda mõnest oma mängu aspektist konstruktiivsemalt), näiteks kui väljakuhoki mängija käsitleb oma agressiivset käitumist kohtunike suhtes, väita mängija, et kaebamine on kasutu, kuna kohtunikud ei muuda otsuseid. Ja seega oleks sellisel juhul raske paluda hokimängijal oma mõttemustreid tagasi muuta ja vastavalt käituda. Samuti, kui sekkumine on edukas, ei pruugi sportlane soovida lõpetada strateegia kasutamist, mis aitab tal hästi esineda. Näiteks ei pruugi sportlane soovida lõpetada lõõgastustehnika kasutamist, mis on tema arvates kasulik. Sellegipoolest on sekkumise tagasivõtmise illustratsioone saavutatud. Näiteks õnnestus Heymanil (1987) saada amatöör-poksija loobuma hüpnootilisest sekkumisest, mis oli edukas publiku heli vaigistamisel. Poksija leidis, et publikuheli tekitas ärevust ja kahjustas esitust. Poksija oli väga rahul sekkumise eduga, kuid nõustus mitte kasutama sekkumist ainult ühes võitluses enne selle taaskehtestamist.
• Tuginedes üksikjuhtumi uuringule ja kasutades A-B-A-B disaini, on võimalik näidata mõju korduvust (Kratochwill et al. 1984). Selle disaini puhul saab seda teha jälgitud sõltuvaid (siht)muutujaid pärast sekkumise algust, lõpetamist ja taasalustamist. Samuti on võimalik jälgida, kas sarnased muutused esinevad osalejatel mitme algjoone disaini kasutamisel. See hõlmab algtaseme ja sekkumisjärgsete andmete kogumist mitmelt inimeselt. Sekkumise kehtivuse määrab sihtmuutuja muutuste jälgimine. Kui osalejatel on täheldatud sarnased muutused, toetab see kasutatud tehnika tõhusust. Näiteks võib treeningupsühholoog töötada kolme tehase töötajaga, et suurendada pühendumist nende tööandjate korraldatud igapäevasele treeningusessioonile. Osalemise suurendamiseks tutvustab psühholoog ajajuhtimise vahendit ühe nädala jooksul iga treenija jaoks. Kui ajajuhtimise vahend on edukas, peaks iga treenija osalus suurenema, kui sekkumist rakendatakse.
• Erinevad üksikjuhtumi uuringu plaanid kasutavad sarnaseid osi, nagu üldised spordi- ja treeninguuringud.

Miks on üksikjuhtumi uuringu kujundused kasulikud?

• Selle raamatu peamine teema on see, et üksikjuhtumi uuring võib olla kasulik täiendus erinevatele uurimismeetoditele, mitte asendada grupilisi uurimusplaanne. Treenerid, spordi- ja treeningu psühholoogid, spordi- ja treeningufüsioloogid ning biomehaanikud kasutavad palju strateegiaid ja sekkumisi, et tekitada suunatud muutusi sportlaste või treenijate mõtetes, emotsioonides, käitumises, füüsilistes seisundites, tehnikates või esinemistes. Seega on üksikjuhtumi uuring oluline üksikindiviidi tasandil.