Eesti poliitikakujundamine ja reformid

Poliitikakujundamise protsessi lihtsustatud mudel, mis jagab protsessi etappidesse, rõhutades ratsionaalsete tegevuste järjestust.

Protsessiteooria, mis rõhutab, et poliitikakujundamine ei ole alati järjestikune protsess, vaid et eelmised sammud võivad olla ümber mõeldud, korduda või kattuda.

Poliitikakujundamise protsessi esimene etapp, kus tuvastatakse probleem ja see pööratakse avalikkuse tähelepanu alla.

Mõjutab probleemi defineerimist, määrates kindlaks, milliseid lahendusi otsima hakatakse.

Probleemide tõstatamise allikad, mis võivad olla valitsusasutused, erakonnad, ühiskond, meedia ja rahvusvahelised organisatsioonid.

Tööplaanid, arengukavad, strateegiad, huvigruppide eesmärgid - need on kõik kohad, kus probleeme ja lahendusi kirjeldatakse.

Riiklik eelarve ja abordi teema on näited reaalsetest poliitikakeskkonna probleemidest, mis pööratakse ühiskonnas tähelepanu alla.

Eelarveprojekt, Õiguskantsleri ettekanded ja riigikontrolöri ettekanded on parlamendi päevakorrale otse lisatavad. Kõikide teiste teemade puhul otsustab päevakorrale võtmise üle koalitsioon. Teema olulisus, konfliktsus ja ajastus on samuti olulised tegurid.

Michali valitsuse koalitsioonilepe rõhutas kolme sambat: kaitse, majandus ja riigirahandus.

Rooheline raamat on EL tasandil konsulteerimisprotsessi algatamiseks kasutatav dokument, mis arutleb antud teemal. See võib olla aluseks seadusandlikele arengutele.

Valge raamat pakub konkreetse valdkonna tegevuse ettepanekuid EL poolt, eesmärgiga saavutada poliitiline konsensus.

Arengukava ettepanek on dokument, mis kirjeldab tulevikuplaane antud valdkonna arendamiseks.

Seaduseelnõu väljatöötamise kavatsus on dokument, mis annab teada kavatsetava seaduseelnõu loomisest ja menetlusest.

Seaduseelnõu menetlus peab olema kiireloomuline, kui väljatöötamiskavatsus puudub.

Vabariigi Valitsuse kinnitatud tegevusprogrammis on määratud tähtajad seaduseelnõude esitamiseks.

Pidev andmete kogumine probleemi ja lahendava programmi kohta, sageli osa aruandlusest.

Hindamine, kas programm saavutab oma eesmärgid.

Teenistuslik ja riiklik järelevalve, kohtukontroll, Riigikogu kontroll, Õiguskantsler, Riigikontroll, poliitika sihtgrupp (tagasiside läbi meedia jne).

Võimalik, et algatatakse uus poliitikatsükkel või tehakse inkrementaalsed muutused poliitika kohandamiseks.

Eelnõude analüüs, mis hõlmab eelnõu, seletuskirja, kooskõlastamist, konsulteerimist ja arvamusavaldusi. Samuti otsitakse juurde materjale meedias ja huvigruppide kodulehtedelt.

Eelanalüüs ja arutelud, mille käigus selgitatakse probleemi võimalikke lahendusi, nende mõjusid ja määratakse eesmärgid. Seejärel koostatakse eelnõu.

Seaduseelnõu ettevalmistamise etapid: ettevalmistus, eelnõu koostamine, kooskõlastamine ja valitsuse heakskiitmine.

Nõuanike, töögruppide ja ministeeriumide poliitikaosakondade osalemine seaduseelnõu koostamisel.

Teiste osapoolede kaasamine, et tagada eelnõu legitiimsus, lahendada konflikte ning ennetada tulevasi probleeme.

Vajadus hinnata poliitilist sobivust – millised lahendused võivad olla valitsusele vastuvõetamatud.

Dokument, mis selgitab eelnõu sisu ja eesmärke. See on üks osa kooskõlastamisprotsessist.

Eelnõude kooskõlastamise informatsioonisüsteem, kus osapooled saavad eelnõu kommenteerida ja ettepanekuid teha.

Seadusandlikus, kes on volitatud mingisuguste meetmete rakendamiseks. Näiteks, sotsiaalhoolekandeseadus annab volituse Vabariigi Valitsusele ja Sotsiaalministeeriumile kehtestada rehabilitatsiooniteenuste loetelu ja kulude hüvitamise korra.

Valitsus või Riigikogu võtab vastu ametliku otsuse, mis võib hõlmata seaduse vastuvõtmist, meetmete rakendamist või poliitika muutmist.

Riigikogu menetlus algab eelnõu ettevalmistamisega, millele järgneb arutelu ja hääletamine. Protsessi osalevad valitsus, erakonnad ja avalikkus.

Poliitika dokumendid, näiteks arengukavad ja strateegiad, annavad raamistiku riigi pikaajaliste eesmärkide ja meetmete realiseerimiseks. Need suunavad poliitikat ja planeerimist.

Eesmärk on lahendada probleem, millele on suunatud poliitika muutus. Eelnõusse peaksid olema lisatud teised poliitikavaldkonnad, mis on eelnõu rakendamise jaoks vajalikud.

Seaduse vastuvõtmise protsess, mis hõlmab eelnõu väljatöötamist, algatamine Riigikogus, lugemisi ja debatte, hääletuse, avaldamist ja jõustumist.

Riigikogu liikme või fraktsiooni poolt algatatud protsess, kus seaduseelnõu esitatakse Riigikogu käsutusse. Seda protsessi alustavad Riigikogu liikmed, fraktsioonid, komisjonid ja Valitsus.

Sisaldab protseduurilisi poliitikaid, ressursse (inimesed, raha), asutusi ja muid meetmeid (näiteks IT prograamid), mis tagavad poliitika edukaks rakendamiseks vajaliku infrastruktuuri ja toimimise.

Poliitika sisu, mis on arusaadavaks tehtud sihtgrupile. Seda protsessi viivad läbi asutused ja spetsialistid, kes tõlgivad keerulise poliitilise keele lihtsaks ja arusaadavaks keeleks, mida sihtgrupp suudab lugeda.

Käsitleb poliitika rutiinset elluviimist ja sellega kaasnevate teenuste pakkumist, toetuste maksmist ja tulemuste genereerimist.

Seadusandjas antud volitus otsustada, kas ja kuidas teatud meetmeid rakendada. See annab ametnikele paindlikkust, et otsuseid vastavalt olukordadele teha, aga samas ka oht kuritarvituseks.

Seadusega garanteeritud olukord, kus ametnikul on antud õigus teha otsuseid, aga samas ka piirangud. Kaalutlusõigusega tuleb teha otsuseid, mis vastavad seadusele ja on õiglased.

Kaalutlusõiguse rakendamisel tekivad kohati regionaalsed erinevused, mis võivad tingida ebavõrdsust ja raskendada poliitika ühtlast elluviimist.