Valitsuse päevakorrad ja probleemid

Riigiinstitutsioonide ja poliitikakujundajate tähelepanu nõudvad teemad, mis vajavad sekkumist, eriti kui need käsitlevad avalikke huve ja mõjutavad olulist osa elanikkonnast.

Poliitikaprobleemi olemuse, ulatuse, põhjuste ja riikliku sekkumise vajalikkuse määratlemine. See sisaldab ka prognoosid tulevikus.

Küsimused, mis tõstatuvad avaliku arutelu käigus, mis aitavad suunata tähelepanu probleemidele ja nende lahendamisele.

Tekivad, kui poliitikaga tegelevad isikud, erakonnad ja huvigrupid võtavad seisukoha konkreetse probleemi suhtes.

Mitmetasandiline protsess, kus probleemid võivad saada aktuaalsemaks või kaotada tähtsust aja jooksul.

Olukorda, mida tajutakse probleemina, tuuakse avalikkuse ette.

See on poliitikaprobleemi tunnuste ja sekkumise vajalikkuse analüüs, et mõista probleemi ulatust ja raskust.

See on poliitikaprobleemi teadvustamine ja definitsioon, et alustada lahenduste leidmise protsessi.

Mõiste, mis viitab probleemide defineerimisele, tuginedes andmetele ja faktidele.

Mõiste, mis viitab probleemide defineerimisele, arvestades erinevate huvirühmade poliitilisi seisukohti ja mõjusid.

Mõiste, mis viitab lühikese ja tippige info kogumisele antud teema kohta. See on kasulik kommunikatsiooniks, harimiseks ja veenmiseks.

Faktilehe oluline eesmärk on esitada selget ja lühidalt esitatud informatsiooni, mis aitab lugeda kaasa info edastamisele, õppele ja veenmisele.

See, millised andmed on faktilehe loomisel ja probleemide defineerimisel vajalikud. Näiteks parkimiskohtade puhul võib olla vaja andmeid vabade parkimiskohtade, liiklustiheduse, ja parkimisõigusrikkumiste kohta.

Poliitiline protsess, kus probleemid tõusevad avalikku arutellu ja poliitilised tegelased hakkavad neile lahendusi otsima.

Spetsiifilised probleemid, mida valitsus või poliitiline institutsioon püüab lahendada.

Probleemid, mida konkreetsed poliitilised asutused oma töös lahendavad.

Probleemid, mida valitsus kavatseb koheselt arutada ja otsuseid langetada.

Valitsuse eesmärkide loetelu, millega nad kavatsevad tegeleda. See hõlmab nii avalikku arutelu teemasid, valitsuse strateegilisi prioriteete kui ka konkreetseid otsuseid.

Viisid, kuidas probleeme tuvastada ja poliitika kujundamiseks infot koguda. Nende hulka kuuluvad näiteks andmete kogumine (statistilised andmed, seireandmed), uuringud, avalik arutelu ja ekspertarvamused. See aitab luua teadmisbaasi, mis aitab paremaid poliitikaotsuseid teha.

Sündmused, mis tõmbavad inimeste tähelepanu uute probleemidele. See võib olla näiteks meediaväljaannete teematasu või sotsiaalmeedia kampaaniate valgustatud teema.

Tulemused praeguste poliitika meetodite rakendamisest. See annab infot, kuidas praeguse poliitika toimib ja milline on selle mõju.

Süstemaatiline uurimus teemal, mis pakub sügavat teavet probleemi kohta. Uuringud võivad olla kvalitatiivsed või kvantitatiivsed.

Teema, mis paneb inimesi probleemile keskenduma ja toob esile selle olulisuse

Probleemi kirjeldus, mis sisaldab info selle ulatuse, leviku, põhjuste ja võimalike lahenduste kohta.

Andmete kogumine teatud ajaperioodil ning see aitab tuvastada probleeme ja nende trende.

Sündmused, mis muutuvad aja jooksul ja mõjuvad probleemide esinemisele.

Tänu probleemile või küsimusele saab see poliitiliseks teemaks. See tähendab, et see probleem saab avaliku tähelepanu, arutelu ja potentsiaalselt ka lahenduse.

See on üks kolmest põhimõttest, kuidas probleemid päevakorrale jõuavad. See tekib siis, kui probleem tekib kusagil mujal (näiteks teises riigis), aga see mõjutab meid siin.

See on üks kolmest põhimõttest, kuidas probleemid päevakorrale jõuavad. See tekib siis, kui inimeste rühm hakkab probleemi rahulolematuse pärast tõsiselt tõstatama. See võib olla meeleavalduste, petitsioonide või avalike kampaaniate kujul.

See on üks kolmest põhimõttest, kuidas probleemid päevakorrale jõuavad. See tekib siis, kui poliitikud ja teised võimuorganid ise hakkavad mingit probleemi tõsiselt võtma. See võib olla tingitud valimistelust või valitsuse strateegilistest eesmärkidest.

Mõelge näiteks riiklike seaduste leviku ja vastuvõtmise protsessile - üks riik võtab seadust vastu ja hiljem teine, kolmas jne. See võib toimuda ka rahvusvahelisel tasandil, näiteks ÜRO resolutsioonid.

Eri rühmad, kes on huvitatud mingi poliitilise küsimuse lahendamisest.